Saanimeeste sõidud

[Tom]

Pildike albumist "Huvitavad kelgud "

[Tom]

Väikesed soovitused , mida panna tähele enne kasutatud kelgu ostmist


http://www.youtube.com/watch?v=epIjxM9X ... r_embedded#!

[Tom]

Kuidas kiiresti ja lihtsalt vahetada lindi talda. SÕNATU lihtsalt.

http://www.youtube.com/watch?v=UIVdmHOB ... re=related

[asjapulk]

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=411666 no ei saanud siis teelt minema või

[boob]

Kas nädalavahetusel sõitu teeme?

[Tom]

Noniihh, äsja metsast väikselt tiirult. Raisk, teadmiste-oskuste pagas täieneb uue kelguga iga sõiduga. Kui näiteks eelmise kelguga ei saanud kuidagi ühel suusal sõitu selgeks, siis sellega tuli kohe laksust , nagu iseenesest. Ega asjata mudeli nimi F (fun) pole pandud. Paar -kolm korda käisin külili ka, aga paksu lumme kukkumine on kui ema sülle.

[Tom]

hommikuäratus Queenilt, tagataustaks hulk mõtetuid mehi

http://www.youtube.com/watch?v=Xf8zXrqV ... r_embedded

[Tom]

et need 4-5-6 tunnised matkad, mis me teinud oleme, on tegelikult kallis ettevõtmine. Edasi copy-paste ühest juhendist-hinnakirjast firmalt , kes pakub mootorkelgu sõitu soovijatele





Mootorsaanimatkad
Harjutussõit
Saanisõit algab koolitusega – reeglid, eeskirjad, käemärgid, tehnika ja sõiduvõtted. Ning seejärel alles sõit harjutusväljakul. Koolitus kuulub iga matka juurde.

Matk kestvusega 1 h
1 h jooksul teeme väikese tiiru Matkakeskuse lähistel. NB! See aeg kulub nii kiiresti et ei saa arugi. Miks? Saanisõiduga harjumine võtab veidi aega, sellest tingitult on alguses tavapärasest aeglasemad kõik liigutused, pöörded, ristumised, takistuste ületamised ja kiirus on väike.

Matk kestvusega 2 h
2 h matk on sõit huvitaval ja vahelduva loodusega rajal. Osalejate tempost lähtuvalt tehakse puhkepause, mille jooksul on aega küsimuste ja vastuste jaoks. Sõitjad on kiitnud ja saadud elamusega rahule jäänud.

3 tunnine matk piknikuga metsas
Sõidetakse vastavalt grupi võimekusele ca 1,15 h siis tehakse pikniku paus (ca 40-45 min) lõkke ja suupistega (tee, saiake). Seejärel asutakse tagasi teele. Tagsiteel tehakse paar mäkketõusu, mis on tõeline elamus saanisõidu juures. Sõita saab piisavalt palju ja huvitaval rajal.

Öö safari
Öö safariks nimetame sõitu öösel. Matkade pikkus 1-3 tundi. Mootorsaani kasutamise esmane juhendamine tehakse matkakeskuses valgustatud platsil. Öö safarid on hästi huvitavad selgetel öödel, kui kuu paistab.

Asukoht
Kõrvemaa matka- ja Suusakeskus
Pillapalu küla, Anija vald

Hinnad
Harjutussõit: 500kr
Sõit saani taga lumelauaga või suuskadega: 350kr (15min)
Matk 1h: 1500kr
Mitmekesi/mitmeks tunniks tulles korralikud soodustused!

Lisainfo ja broneerimine:
Ain: + 372 50 92 455
E-mail: info@msm.ee

[Tom]

niisama lugemist, netist leidsin





Äge !!!
kirjutas Helen Urbanik , lisatud 07 veebruar 2006



Kuidas sõita mootorkelguga nii, et endal oleks mõnus, aga kõik – loodus, kelk, kaaslased ja sõitja ise – terveks jääksid?


Mootorkelk sarnaneb paljuski mootorrattaga. Minu jaoks, kes ma varem kelguga sõitnud polnud, oli see hämmastav teadmine, sest väliselt ei meenuta kelk ju mitte tsiklit, vaid hoopis jetit.

Kuid vaatame lähemalt. Juba käivitamine elektroonilisest või mehaanilisest starterist on üsna sama mis tsikli puhul. Juhtida saab kelgu kaht suuska lenksust. Parema käe all on gaas, vasakul pidur. Roomikule, mis kelku edasi veab, kannab bensiinimootori jõu üle variaatorülekanne – nagu suuremat sorti motorolleril. Enamikul kelkudel on tagasikäik, mis tsiklimaailmast tuttav küll vaid Honda Goldwingilt; käigukast on aga vaid mõnel spetsiaalkelgul.
Ka “surnud mehe lüliti”, mis tsiklivõistlustelt tuttav, leiab mootorkelgu juures kasutamist – süütevõti soovitatakse elastse nööri abil kinnitada riiete külge, et kelk seiskuks, kui juht peaks sellelt kogemata kombel “lahkuma”.

Ka võimsus ja kaal on kelgul võrreldav mootorrattaga. Suurem osa kelke kaalub üle 200 kilo. Matka- ja töökelgud, millega enamik harrastajaid sõidab, liiguvad 80–120 hobuse jõul. Sportsaanide juures, millega krossi kihutada ja hüpata saab, pole üllatav ka 150 hj ja rohkem. Seega saavutavad paljud kelgud mängeldes nelja sekundiga kiiruse 100 km/h.


Võimas loom, mitte mänguasi
Kui viimase asjaolu üle tõsiselt mõelda, on selge, et kelk pole mingi mänguasi. Seepärast on enne sõitma asumist mõistlik asjatundjatelt ohutuse vallas veidi nõu küsida.

Mina sain mõned lihtsad näpunäited Kõrvemaa mootorsaanimatkade instruktoritelt Keerit Rossohhalt, Ain Kooskoralt, Sven Millerilt ja Heiko Pihlalt. Gaasihooba ei soovita nad näiteks mitte mingil juhul peos hoida, vaid panna sellele vaid pöial – nii, et see võimalikult kergelt gaasilt maha libiseks. Kui peaks olema tarvis näiteks kiirelt pöörata või muul viisil reageerida, võib muidu gaasi tahtmatult põhja vajutada ja sõit lõpeb puu või mõne muu takistuse otsas.

Mitu õnnetust oleks Eestis ära jäänud, kui sõitjad nimetatud nõuannet kuulda oleks võtnud. Kõige traagilisem lugu juhtus möödunud aasta lõpus Valgamaal, kui ühe talu õuel kaotas mootorkelk juhitavuse ja sõitis otsa 6-aastasele poisile, kes suri saadud vigastustesse. Kelgul istus 32-aastane mees, tema süles 7-aastane laps, kes kelguga sõita proovis.

2003. aasta talvel sõitis mootorkelk Kuutsemäel üle 18-aastasest neiust, kes parasjagu kummardudes lumelaua sidemeid kinnitas. Tüdruk pääses pea- ja rindkerepõrutusega. Kelku juhtis turvamees, kes ei oli alla sõites peale võtnud ühe poisikese, kes gaasi põhja vajutas ja tüdrukule kogemata otsa kihutas. Samal talvel sõitis üks lätlanna Lõuna-Eestis laenutusest võetud kelguga võssa, sest ajas segamini gaasi ja piduri. õnneks pääsesid nii tema kui ka kelk üksnes kriimudega.

Raske õnnetus juhtus Eestis viis aastat tagasi liigse uljuse tõttu – Kütiorus tegi künkast üle kihutanud kiivrita mees pika õhulennu, sai ajutrauma ja langes pikaks ajaks koomasse. Aasta varem vajus mootorkelk Peipsil Emajõe suudmes Praaga küla lähedal koos järelhaagisega läbi jää. Sõidukil olnud neli inimest pääsesid kõik õnnelikult kaldale ja kelkki tõmmati hiljem välja.

Kui sõidusoovituste juurde tagasi tulla, siis gaasi kohta käiv kehtib ka piduri kohta – kui sellest liiga ägedalt kinni rahmata, võib kelk küll peatuda, aga külili paiskudes.

Juhtimisele tuleb kehaga kallutades kaasa aidata nagu tsiklikagi sõites – ja kaassõitja kallutab aktiivselt samas suunas mis juht, mitte ei istu tuimalt taga nagu tühi kott. Vähemalt esialgu on targem ja ohutum piirduda kindla asendiga (istuda, jalad selleks ette nähtud pesades, mida mootor mõnusalt soojendab), mitte hakata poopüsti, püsti või kükakil imetrikke tegema.


Ka 50 km/h võib olla võimete piir
Kelgulaenutuses töötavad inimesed teavad väga hästi, kui kergesti kaldutakse oma võimeid üle hindama. Ain räägib loo itaallasest, kes oli kõva tsiklimees ning ennast seetõttu ka kelgualal kohe asjatundjaks pidas.

“Ta polnud kelguga kunagi sõitnud, kuid kippus siiski kõige võimsama masina selga ja nõudis matkajuhilt kiiremat tempot,” räägib Sven. Peagi nägi itaallane, et ka tavaline matkasaan võtab füüsiliselt täiesti läbi, retk lõppes väsinud mehele suusaga puusse sõitmisega. Paksus lumes rassimine on suur koormus ja juba 40-50 kilomeetri juures tekib algajal tunne, et ta kihutab oma võimete piiril.

Kõrvemaal on mõtet kelguga sõitma tulla eelkõige looduse nautimiseks (kujutage näiteks ette öist safarit mitmetunnise lõkkepeatusega, saatjaks kohaliku hundikarja ihukarvu püsti ajav ulg) – ja selleks sobib mõõdukas kiirus suurepäraselt.

Kihutamine jäägu pigem krossirajale. Kas või seetõttu, et kelgujuhil lasub vastutus enda tekitatud kahju (olgu siis loodusele, teistele isikutele või näiteks kelgule) hüvitada. “Tasub kaks korda mõelda, enne kui gaas põhja vajutada,” ütleb Ain.

Ilma matkajuhita kelku ei laenutata ja nii on see paljudes kohtades. Ja uskuge, matkajuhist on retkel palju abi nii tehnilist külge silmas pidades kui ka selleks, et rajalt mitte eksida. Kõrvemaal on peamiselt RMK aladel kelguradu ligi 100 kilomeetrit, kuid need on tähistamata. Et juba mõnesaja meetri peal on metsas kerge õigest teeotsast mööda põrutada, kogesime isegi. Ning seda, et kelgurada ristub teega, ei saa esimese hooga aru enne, kui matkajuhi üles tõstetud käsi ohust märku annab.

1999. aasta talvel kihutas Kuutsemäe lähedal mööda teed liikunud Žiguli 06-le ootamatult külje pealt sisse mootorkelk. Et teele paiskunud kelgujuhile mitte sisse sõita, keeras 06 taga sõitnud kaubik veel omakorda sõiduautole otsa. õnnetus lõppes katkiste sõidukite ja kelgujuhi murdunud jalaluuga.

Kelgusõitja käemärguanded on samad mis tsiklijuhi omad. Vasak pööre: välja sirutatud vasak käsi, parem pööre: küünarnukist kõverdatud vasak käsi. Ja üks olulisemaid on püsti tõstetud pöial, mis tähendab nii tervitust kui ka seda, et kõik on korras, ja sellele viisakas on samaga vastata. Instuktorid ütlevad, et näiteks ohumärguannet näevad taganttulijad paremini kui stopptuld – käsi on kõrgemal. Nähtavus on ju sageli vilets, nii et tuld lihtsalt ei ole võimalik märgata.
Kas on, kus sõita?
Kui on plaanis endale kelk muretseda, tasub mõelda sellelegi, kus temaga sõitma hakata. Põhja- ja Lääne-Eestis ei ole lumeolud sageli kiita, Eesti kelgu-Meka jääb siiski Otepää ümbrusesse. Kõrvemaa mehed, kes peavad praegu rahulduma üsnagi õhukese lume ja libedaks kulunud rajaga, ohkavad naerdes, et neile vajalik lumi sadas maha hoopis Hiinas. Ometi on Kõrvemaal tänavugi kogetud ideaalseid sõidutingimusi – paksu pulberlund, mis uhke kaarega üle kelgunina kahte lehte laiali tuiskab. Eestis on aga kelguradadega kehvasti (samuti ATV-, enduro- jms radadega) – neid lihtsalt pole. Teedel tohib sõita vaid erandolukorras, maastikul kulgemiseks nõuab seadus aga tingimata maaomaniku luba.


Soome kelgutama
Ivar Kõllo on üks neist, kes on radade probleemi enda jaoks lahendanud juba mitmendat aastat Soomes kelgutamas käies. Põhjanaabritel on kelguomanikke 100 000 ringis ja ametlikke mootorkelguradu tuhandeid kilomeetrit. “Põhimõtteliselt võib Helsingist alustada ja Põhja-Jäämere ääres lõpetada,” ütleb Ivar.

Ivari harrastus sai alguse nagu paljudel – alguses rentis ta paar korda mootorkelku, asi hakkas meeldima ja nii otsustas ta kelgu endalegi osta. Kord Yamaha keskuses ringi vaadates sattus ta muu kauba vahel “vedelenud” Tõnu Lille vana võistluskelgu Viperi peale.

158-hobujõuline riist sobib Ivarile hästi. Võistlemas ta sellega ei käi: “Ei taha ennast ega masinat lõhkuda.” Pimedast ja igavast talvest on talle nüüd saanud aeg, mida tõesti põnevusega oodata.

Talve jooksul rakendavad nad isaga mitu korda auto taha kinnise treileri (muidu kattub saan teelt tõusva sopaga), kuhu mahub kaks kelku, ja sõidavad Lapi poole. Naised-lapsed jäetakse suusamäele, ise kihutatakse kelkudega rajale. Seni kõige meeldejäänum kogemus oli eelmise aasta aprillis. Lapis oli tollal lund 60 cm. Tagasi tulles kohtasid nad aga Helsingi tänavail kabriolettidest vastu vaatavaid imestunud nägusid.

Ivar soovitab kindlasti mitmekesi sõitmas käia, sest rajal võib kõike juhtuda – kütus lõppeda, kelk katki minna, keegi vigastada saada. ägeda elamuse tarvis ei pea kohe tingimata ise kelku ostma, võib ka laenata. Soomes maksab kaks tundi sõitu 80 - 150 euro ringis, Eestis on laenutuse hind 1000–1500 krooni tund.

Kindlasti soovitab Ivar investeerida korralikku varustusse (hästi hingav ja vetthülgav). 20 ja enamagi miinuskraadi juures on sooja keha ligi hoidmine väga oluline.


Mootorkelk peab olema registreeritud
Liiklusseaduse järgi on mootorkelk nagu ATV-gi maastikusõiduk, millel (kui seda kasutatakse väljaspool oma majapidamist) peab olema registreerimismärk, kuid sõiduteel sellega sõita ei tohi.

Nii juhil kui ka kaassõitjal peab peas olema kiiver.

Juht ei tohi olla joobes.

Mootorkelguga võib maastikul sõita ja seal parkida vaid maavaldaja loal.

Mootorkelku võib juhtida mis tahes kategooria juhiloaga isik. Sõites peab juhil juhiluba ja sõiduki registreerimise tunnistus kaasas olema.

Teel võib sõita ainult jõgede või muude takistuste ületamise kohtades. Sõita võib ka lumega kaetud teel, mis on muile mootorsõidukitele ajutiselt läbimatu. Lubatud piirkiirus teel on 50 km/h.


Uued kelgud: neli takti ja püstisem isteasend

Paaril viimasel aastal on mootorkelgumaailma vallutanud neljataktilised mootorid. Seda nii sportkelkude, aga ka töö- ja matkasaanide juures. Neljataktiline mootor on sageli võimsam, lisaks on uued mootorid ka väiksema müra- ja saastetasemega ning võtavad vähem kütust. Kahetaktilise eeliseks jääb praegu veel väiksem kaal ning sellest tingitud lihtsam juhitavus.

Peale mootori on muutunud kere disain – uuel kerel on isteasend püstisem, tuues meelde krossitsikli. Püstisem asend sobib paremini näiteks Soomes sõitmise korral, kus rada on täis nn munakaid (soome keeles patikko) – vana kerega kelk hakkab sellisel rajal hirmsasti seljale. Ka on püstine asend parem kelgukrossi harrastamiseks. Eesti looduses on mõnusam istuvama asendiga kelk, kus raskuskese on madalamal.

Uute, võimsate ja kõigi lisadega varustatud kelkude hinnad jäävad Eestis 200 000 krooni kanti ja üle selle (näiteks Yamaha RX-1 ER SP, 4 takti, 998 cm3, 254 kilo, hind 211 600 krooni või Lynx 59 Yeti V-1000, 4 takti, 1004 cm3, 330 kilo, 199 000 krooni). Lihtsama kelgu saab 100 000–150 000 krooniga.

Eestis müüvad mootorkelke (viis levinuimat marki) järgmised firmad: Motobox (Lynx, Arctic Cat, Ski-Doo, Yamaha), Ramo (Arctic Cat), Motorent (Ski-Doo), Yamaha keskus (Yamaha), Bike & Boat World (Polaris).

[Tom]

tea , kas huumor , aga tõsine abimees küll talvel liikumiseks

http://www.youtube.com/watch?v=dPthkqsxNe4