GS-Team Krimmis mai 2012

[ozzy007]

Aina rohkem ja rohkem küsivad, et kus käisite, kas ja missmoodi seal kaugel (ex-vene)maal elatakse.
Vastutulles lugejate soovile tuleb siis tehtud märkmete järgi kirja panna meie väiksese GS-teami lõunapoolse tripi mälestused.

Seesamunegietkuikõikausaltärarääkidasiispeaksalustamalgusets...
kes seda päris algust enam mäletabki, aga kes mäletab täpsemalt peab-saab kaasarääkida, eeter ja mikrofon on avalikud.

Ühesõnaga millagi talvel kus täpselt ei mäleta enam tuli teemaks, et suvel peaks mootorrattaga sõitma minema, kuhugi kaugemale ja ilusasse kohta -- ja sihtkohaks sai vaidluste käigus otsustatud maagilisena tunduv KRIMM.
Ja kuna külmal (ja lumevasel) talvel midagi muud teha ka ei olnud siis tekkisid ka mõtted raudvara upgradeda ja kuidagi iseeneslikult tekkis ka reisuseltskonnale iseloomulik nimetus -- GS-team Teamis on siis Tedre, Raivo, Tauno, Peebu, Ozzy valduses olevad bokser-massinad. Et seltskond liiga maskuliine ei tunduks lubas Kairit ennast pehmeks rääkida ja seltskonnaga liitumise JAH-i ei pidanud Tauno kaua läbirääkima.

Ettevalmistused mis planeeritud 5 000-6 000km tripile eelnesid ei paku vast eriti kellegile huvi, keda huvitab midagi täpsemalt vbl oma edasiste reisude planeerimisel siis julgelt pärige.
Aega ju oli, kõike sai varakult mõelda, varustust uuendada, asju (sh. kohvreid) vajadusel tellida -- lisan paar meeleolupilti vbl ilmstamaks talverahule järgnenud ja väljasõidule eelnenud päevi.
Mainin ka, et nii mõnigi õhtu lõppes garaazis keskööst hiljem ja väljasõidule eelnenud päeva võttis Peep kokku sõnadega "ootasin Tln motopoe väravas oma pakki nigu laps ootab isa lasteaiaväravas"
Viimastele tundidele kuhjunud toimingud ja laupäeva kella 15-ks kokkulepitud väljasõit ei võimaldanud reisuseltskonnal ka osaleda Motopäeva II-l, millest vähemalt minul on tuline kahju.
Samas on väga tore, et RRRC seltskond on sõbralik ja vajadusel nõus ka oma varustust shäärima


igatahes kui huvilisi on siis lugu järgneb

[kuzmitz]

Krt, need pildid võiks veidi pisemad olla...

[ozzy007]

L 12.05 kella 15-ks oli kokkulepitud start. Kellaeg selline loogiline, sest Raivo kartuses, et ei saa ca 14 päeva tööpostile ronida ja võib laiskas muutuda lubas endale seda luksust ja läks laupäeva hommikupoolikut tööpostile veetma
Kella 14-ks kogunes "Pilpakülla" GS-team, Margus ja Viika tulid ka ärasaatma. Juhuse või Raivo tahtel oli küla teeotsale "pulmaväravad" tehtud. Tauno-Kairit tegid "pakkudest väravate vahel" oma esimese täppissõidu Stardieelne kohustuslik poseerimine ja minek!

Esimese päeva plaan oli arvestades väljasõiduaega alalhoidlik -- kogu tripi ainuke ette-broneeritud öömaja Vilnjuses ootas meid.
Tankimispeatused Pärnus ja Bauskas ning suitsupausid enna Riiat ja Vilniust võimaldasid enne keskööd Vilniuses hotelli chek-innida. Sõidusuund oli küll lõunapoole, aga kõigile tundus, et igatahes lõuna-eestis (Pärnumaal) oli justkui soojem kui põhja-lätis (riia ümbruses) ja põhja-leedus oli ka justkui jahedam kui lõuna-lätis.
Viimased (sadakond)kilomeetrit kulgemist öisel Kaunas-Vilnius kiirteel olid paljutõotavad, seda mis on Leedus motale kiirtee legaalne kiirus me tuvastada ei suutnudki. Igatahes mõned autod näitasid tagatulesid, osad imetlesid meie tagatulesid. Peale 130..140 km/h kiirteel pimedas öös kulgemist viimane suitsupaus tee äärses parkimistaskus võimaldas eemalt põõsastevahelt imetleda plinkivaid sini-punaseid vilkureid -- ei tea kas see patrull saadeti meid otsima või oli juhuslikult möödasõidul
Seda kas-kuidas on õige pakkida moto-kohvrisse Läti poest ostetud kirjandusteoseid sai Tedre teada kui avas oma kohvri. Kohustuslik une-eelne kohaliku kirjanduse lugemine rammusa ja mitmekäigulise õhtusöögi asemele ja lapi alla...

Kilometraaz õhtuks 648 km.

[ozzy007]

nonii, peale kosutavat und algas pühapäev...

hommikusöögimenüü Vilniuse hotellis hakkas juba üllatama, aga muidu olid kõigil ikka pliiatsid teravad, tuju hääd ja ootused piiriületusele kõrged!
piiril (piiripunkti nime kahjuks ei mäleta ) kulus formaalsuste, templite, pagasi avamise-ettenäitamise-sulgemise jmt. peale ainutl paar tundi
Tedrele sai selgeks, et kui ikka kogu-ilma-maa kindlustus-poliisil ei ole loetavalt kirjutatud "Belorussia" siis see pumaaga ei kehti seal maa!

Kui jala Belorussija poolel maha panime tõttasime kohe valjuutavahetusse -- paari hetkega said meist miljunääärid Ja teed on Valgevenes korralikud, kõik ilus ja puhas Eeehhhhh, harasaaa zhisn!

Aga eesmärk oli ju meil "sõita" seda ka tegime kuni kuskil x-kohas (jälle kohanime ei mäleta ) Tedre ratta esirehvis olev rõhk atmosfääri hakkas lekkima. Õnneks õppind mehed, head riistad (loe: kogemustega-hea ettevalmistusega Tedre) ja asi see ratas-alt-rehva-maha jne ära ei ole (iseloomustav pilt allpool) -- ühesõnaga Tauno rabas Tedre enda buumeri tagaistmele, Tedre rabas esiratta kaenlasse ja nii nad maanteele õnne (loe: rehviremonti pühapäeva pealelõunal kuskil Valgevenes) otsima suundusid
Meie veetsime niikaua aega täissuitsuvorsti ja kohaliku kirjandusega... Kui Tauno-Tedre tagasi saabusid siis tekis väike elevus -- selgus, et Tauno ei olnud veel selle ca 900 km õppinud koos kaassõitjaga peatuma . Igatahes koos Tedrega nn. "mootorratta peatamine" oli Taunole uudne kogemus, õnneks me reageerisime kiiresti ja püüdsime noored-uljad mootorratturid parklas kinni. Maanteel õnne otsides kahjuks highway-miliitsija neid illegaalses kulgemiskiiruses kahtlustades peatades nii abivalmis ei olnud ja peatumisel parkisid nad ratta küljele. Tõenäoliselt miilitsa kommentaar "serjosnaja tehnika" käis nii nende parkimisstiili, saksa moto-tehnika, kahe vahva motomatkaja kes nende arvates juba eestist tulles tagavararatast kaassõitjal kaenlas kandsid kohta.
Üllatusena avastasime, et Tedre rehv ei olnudki selle päeva ainsaks "kahjustuseks" -- mina suutsin Tauno ratta kinnipüdmisel püksisäärele korraliku augu põletada, hea et põlvekaitsmed olid ja punased leegikad otse säärelt nahka ei võtnud.
Kuidagi väga põhjalikuks jahumiseks nii ebahuvitava vaheseiga üle läks

Ühesõnaga ratas alla, kolud kokku ja Brest'i poole teele. Teadmiseks, et ca 100 000 raha eest saab peaaegu 15 l bensiini 92Ai.

Linnas thekk-innisime ennast Valgevene Elektroonikute hotelli sisse, egas endisaegse kultuuriga riigis see protseduur ka väga loogiline ei tundund, aga maksta soovitati meil igatahes eurides.
Ja edasi suundusime juba hämarduvasse linna hängima. Osa seltskonnast tahtis tutvuda kohaliku kultuuriga, osa aga miskipärast tahtsid hirmsasti juba süüa Juhuslikult soovitatud tõesti korralik, aga väga kallis restoran Jules Verne osutas meile üllatuse ja keeldus teenindamast kuute maksejõulist aga mitte väga peenes riides ja kohaliku-Konsumi kilekotiga vanderselli. Egas midagi - 30 000 kohaliku raha eest taxi ja järgmine uhke diskomuusikaga restoran oli kliendisõbralikum.

läbisõit pühapäeva õhtuks 1000km

Esmaspäeval hommikusöögilauas tekkis elav arutelu kuidas kohalikud vorstimeistrid suudavad nii huvitava värviga vorsti-sardelli toota
Lisaks vaatamisväärsustele tuli plaani minu pükse lappida ja Tauno kiivri sidet remontida -- selleks on täitsa normaalne ju, et Brestis spets-töökojad. Ise suundusime ilmakuulsasse Bresti kindlusesse ekskursioonile. Üllatusega avastasime, et auvahtkonnas on tõesti elavad inimesed ja eksponaatidele peale ronida pildistamiseks ei tohi!
Päeva teiseks pooleks olid nii püksid kui ka kiivriside OK ja maksma läks ainut tühised 2x 40 000 raha + väike Vana Tallinn -- imede linn see Brest!

Sadulasse ronimise järel selgus ka, et konverents-kiivriside Raivo-Tedre-Peep-Ozzy vahel saime ka toimima. Sellest hetkest alates sai Peep omale lisanime -- Sidepealik-Peep!

Selle päeva sihtmärgiks sai Ukraina. Piiril väike formaalsuste vahetus mis venis tund+ pikkuseks ja olimegi Ukrainas. Meelde jäi Ukraina piirvalvuri umbusklik nägu kui esitasime passid -- Tauno ja Kairiti passid on uued euroliidu-punased passid, minul sinine eesti oma -- piirivalvur küsis Taunolt usalduslikult "kus see (sinise passiga) tüüp elab?"

Aga edasi kilomeetrid Ukraina mitte nii siledatel teedel kogunesid ja sõidupäev lõppes taas vägagi hilja ja pimedatel ning keerulisevõitu teedel. Ternopoli linnas leidsime ühe autopesula pealse öömaja -- see oli hää sest hommikul sissemagada ei olnud ohtu.

läbisõit esmaspäeva õhtuks 1400 km


PS!kui kellegil on täpsustusi-selgitusi siis eeter on ju avalik...

[kuzmitz]

Nuvot, mitte ainult Eesti pole väike- isegi mina olen Ukraina karupees asuvas Ternopoli linnas olnud pea nädalakese ...

[ozzy007]

Teisipäevase hommikusöögi eel otsustasime natuke sõita , marsuut-navigaatorid ja keegi kes kiuslik oli valis marsuudiks teelõigu mis oli ilusate vaadetega, aga väga-väga-väga aukuline -- ühesõnaga teed peaaegu ei olnudki ja siis jõudsime kohta kus tehti teeremonti -- selgus, et ennem teed peaaegu ei olnudki siis remondi ajaks... ah ma parem ei räägi, minge ise vaadake, vajadusel anname koordinaadid
Iseloomustuseks vbl. Kairiti kommentaar -- sellel teel tuli valida kehvadest aukudest paremad, siis ei ole täitsa hull aga miskipärast iga rattur valis omale meelepärase sõidujoone.

Hiliseks hommikusöögiks valisime ühe väikese külakolka kus soovitati korraliku kohvikut. Õnneks-kahjuks oli söögikoha vastas koolimaja ja kui me omad bokserid ära olime parkind algas koolis vahetund...
Aga saime söödud, intervjuutatud, küsimustele vastatud ja Tauno tegi külapoistele "Smashi-stiilsi pauku" ka. Muideks paugutamisest avastas Tauno, et gaasi-kätte on väike vill tekkinud

Päeva sisse mahtusid lisaks kehvapoolsetele maanteedele ka natuke vihma ja kohaliku rahvusliku peki otsingud kaubandusvõrgust ( mis kandsid vilja ka).
Ja nii me peaaegu märkamatult Moldova piirile jõudsimegi. Piiril tabas meid tõeline üllatus -- õhupallid, orkester, tuhanded inimesed-piirivalvurid. Upsi orkester ja tuhanded oli väike kirjanduslik liialdus.
Ühesõnaga sattusime nn. eksperimentaalsesse piiripunkti kus üritati Euroliidu poolt õpetada kahe riigi vahel ühist piirikontrolli - et ei peaks kahes kohas samu asju toplet tegema. Üllatuslikult oli ametnike hulgas ka üks eesti mees ja kogu piiriületus sujus nigu peab.

Moldovas üritasime kogeda ka tõelist linnamelu ja läbides Balti nimelist linna selgus, et linnamelu ei ole meile mootorratturitele. Elevust tekitas ka kohalikus kõrtsus söögi tellimisel teenindaja küsimus: "Võ hleb budete?", me muidugi "Da" ja sellele järgnes teenindaja Moldova-keelne "S kilki?" et missasja, kiluleiba pakub wä?

Õhtuks jõudsime juba ilusate vaadete (hakkas juba mägesid moodustama) piirkonda -- väikene ärevus mite ametlikult avatud turismihoooaja tõttu, aga ööbimiseks valisime lausa kahe villa vahel, valisime Villa Roza!
Siinkohal saab juba natuke romantikat sisse tuua -- nn. looduslikus orus asuv naturaalne külaelu (lehmad tänaval, jmt.) ja üleni roosades värvides majapidamine, õhtusöögiks kohalik köök. Supp, maisikook mamalõga, kitsejuust jne. kes seda kõike täpselt kirja oskab panna. Igatahes perenaine suundus ka meie palvel külapeale hankima kohaliku kirjanduse kõvade kaantega eriväljaannet, aga tulutult. Hiljem majaperemehega ilmast-maast jutustades avastasime, et viisakas on klaasi valada niiplaju jooki kui raatsid, sest kõik mis valad see ära (korraga) juuakse!

õhtune jaantättelik-Põrra-Põrra ja magama!

õhtuks kilometraaz 1876 km ja öömajaks Orhei
ja uskuge -- pealt karmides ja tahumatutes (vbl. isegi maskuliinsetes) mootorratturites on egelt peidus ikkagi hea süda, sest see kuidas Jaan oma klassivennega rongis pinki jagama sattus liigutas ka neid

[Celtic]

Valgevene jutule lisaks - kütusehind on seal ikka meeletult madal. Illustreeriv pilt:

Ja miilitsad on seal ka üle prahi:

Aga piiriületuse kohta. Käisime L-Viru Põllumeeste Liiduga, nii minnes kui ka tulles läks piiril mingi maks tunnike. Tagasi tulles oli üle prahi Leedu piirivalvuri öeldud lause, peale seda, kui bussijuht mainis, et põllumeeste buss. "Ah et põllumehed jah? Te ju joote kõik ära, nii et kaasa ei võeta midagi. Seega, võite minna." Me olime rahul igastahes.

[kuzmitz]

Heh, Pesamuna suutis normaalse suurusega pildid panna...

[ozzy007]

Heh, Pesamuna suutis normaalse suurusega pildid panna...

hihiii mis viga panna kui pandav on pandav...

PS! kui keegi teab kedagi kes teab kedagi kes oskab õpetada kuidas suurest pildist (jpg failid, suurus ca 1-4 mb, mõõdud 3968x2976) pandav pilt modida siis võib endast märku anda, ilmakuulsus (ja sh. Kuzmitzi rahulolu) garanteeritud

Kui inimesel on IQ suurem kui saapanumber ja elementaarsed arvutikasutamise oskused olemas, siis tunni ajaga peaks olema võimalik vähemalt 3 erinevat meetodit selgeks saama... võin protsessi juures aidata...

[/size]

aastainventuuri käigus kontrollisin saapatallaalt nummerit ( ) ja vastu tulles miljonite (illustratiivne termin mis Jõulupeol minuni jõudis) lugejate palvetele võtsin kätte ja redigeerisin fotode suurusi ning üritan jätkata kirjandusliku vaimu soikumisel poolelijäänud tripipäeviku avaldamist

samas pidi mugav (loe: võimalik) olema vaadata manuseid nii et manusel klikata hiire paremat klaffi ja avada manus uuel vahelehel ja kasvõi full-screen aga kellele ema kellele tütar...


ja las minna sealt kus pooleli jäime, samas kahju, et teiste osaliste suled-klaviatuurid nii roostes et kaasarääkima (minu liialdusi ümberlükkama) keegi ei kipu:
järgmine hommik (enne kui küla kuked kirema hakkasid) tegi Tedre pesapaigaks olnud mäeorust panoraamfoto ja sadulasse !

Eelmise õhtu majaperenaise veini järelmaitse suus siirdusime lähimasse veinikeldrisse. Üllatuslikult sattusime ühest vähestest selle piirkonna era-omaniku valduses olevasse nn. veinimõisa. Igatahes peavärav teotas silmale ja hingele kosutust ja meeled olid kõigil ülevad (arutlusele tekis variant et tänane sõidupäev võiks ju natsa leebem-lühem olla jne).
Saime näha kuidas sünnib selle maa vahuvein, kus hoiustavad maailma vägevad oma veinikollektsioone ja degusteerimsilauataga tagasihoidlikult klaase vastu valgust vaadates ja kurke kuristades (me olime ju roolis ikkagi) selgus , et kohalikel veinimõisnikel on selline propusk mis võimaldab liigelda ja igapäevaasju ajada ilma segajateta.
Meie ei hakanud ootama kuni meid sellesse natuke suletud-propuskivennaskonda sisse kirjutatakse ja sadulase...

Lisaks mõnedele sõidukilomeetritele on sellest päevast meelde jäänud Tauno eriharjutused motika seismajäämisel mis suisa 3-el korral sisaldasid jõutreeninguna arvesseminevat liigutust -- külilioleva motika püstitõstmist

Kuna suund oli lõunasse siis sihtmärgiks (ka päeva jooksul arutelusid esilekutsunud) natuke eriline Transnistria. Papadimos suutis puhkepausidel sihtkohamaast positiivseid ja ka negatiivseid tundeid kuvades seltskonna mõtlikuks viia. Aga raudratsude all kogunesid kilomeetrid ja eriskummalise erikorraga piirkonna piir terendas -- Moldovast väljuva piiripunktis jagasime-hajutasime kaasasoleva sularaha sinna kuhu keegi oskas. Vahepeal kaaluti hääletust, aga kuna me juba nii lõunas olime siis edasi
Teed-ümbrus hakkas menutama veica rohkem Sompa piirkonda ja ühe käänu tagant väljudes seisis teeääres sõjaväe soomukiga patrull. Õnneks oli see pigem visuaalne hoiatus ja alles veica aja pärast ühe asumi serval oli õige kontrollpunkt. GS-team oli ju selle tripi käigus juba karastunud tuhandetes kilomeetrites ja niimitmesgi piiriületuses, et asi see järgmine siis ei ole. Me oleme ju ikkagi EL kodanikud ja...
Hästiistuvas vormis ametniku kulpilöömisele ja tutvunemisele järgnes küsimustelaviin mis sisaldas juba tavakssaanud dokumentidele nii igavat lisandit nagu JUHILOAD.
Kõik hakasid asjalikutl oma toiminguid tegema, aga mina peale sisemist arupidamist ja kaasasoldava inventeerimist tunnistasin, et EL täieõigusliku kodanikuna mina sellist asja kaasas ei vea. Proovisime küll ametnikuhärrale kogu seltskonna dokumendid korraga esitades sokutada ka Kairit load, aga nutikas mees oli -- hammutsas läbi ja selgitas et eta prablema ja siis paluti mind nende kontorisse era(i)vestlusele...
Putkas ootas mind suuremate pagunetega härra kelle arvaets lausa "polshaja probleemiga" pidime kahekesi hakkama saama. Pikalt detailidel ei peatu, aga peale korduvaid vormimütsi ja pärlendava pealae pühkimisi suutis ametnikuhärra lauasahtlist lleida paksu raamatu ja sealt meie palshaja prablema (õnneks oli putka kinnine ja rohkem probleemi juurde ei tulnud) kohta käiva tasaarvelduse kursi -- 40 mikimaa kupüüri. Nüüd tänasin jumalat, et kaasas olid ainult uue suure kodumaa väikseimad rahatähed (ja needki vähesel määral, sest vähetõenäoline, et härra mulle 50-sest tagasi leks andnud) ja lahku läksime (peale pikki, argumenteeritud ja põhjalikke finantsarutelusid mis muuhulgas sisaldasid nii loomuliku väidet, et kas üksgi inimene on nii rumal et sõidab tuhandete kilomeetrite kaugusele oma nimele registreeritud motaga omamata tegelikult juhiluba) minupoolt vaadates tunduvalt paremas positsioonis ja sain oma dokumendid tagasi.
Ülejäänud seltskond tõenäoliselt arutas plaan B, C, D (mida täpselt peavad nemad avaldama) ja nende näod muutusid vägagi kui ma ilma käeraudade-saatva püssmeheta väljailmusin. Natukese aja pärast selgus ka minu privaat-vestlus-ametniku leebus "problema" clõusimisel -- nimelt nüüd avaldas ta kogu tõe, et ega EDASI ma ikkagi ilma juhiloata sõita ei või, samas andes mõista et seda edasist probleemi saame ka arutada. Aga meil oli õnneks kaasas ju varju-juht Kairit
Igatahes väike aruelu (sest vahepeal olid teised ametnikud resoluutselt avaldanud saladuse - ega alla paari-kolme tunni meie kontrollpunkti läbimise protseduur ei suju) ja otsustasime suunduda tagasi ja vältida ikkagi (Papadimose poolt presenteeritud) eripiirkonda. Kahjuks Kairit ei olnud sugugi nõus minu vähemuhket motat roolima ja nii pidin leppima sadulajänku rollis Tauno seljataga. Kairit (vägagi rahulolvana) hüppas kollasele lenksu ja nii me sealt minema vurasime.
Nüüd tunne ma survet endast avaldada tunde mis mind järgmise 150 KM läbimisel painama hakkas -- tõenäoliselt on tegu minu füüsise-vaimse vmt. kiiksuga aga tagaistmel ei ole sugugi huvitav kruisida. Siinkohal minu sügav lugupidamine Kairitile, Pinchule ja teistele kes tagumist istet kasutavad
Ühesõnaga 150 KM oli ülim, ja siis sai Kairitist taas kaassõitja ja edasi laskis igaüks oma stereost viisijuppi "Ehhhh, adesssssaaaa..:".
Selle päeva hilisõhtusse (kuradi varakult seal ikka pimedaks läheb) mahtus veel navi poolt keset tühermaad kämpade-telkimisplatside ostsimine ja suurlinn Odessa "vallutamine" NELI korda.
Jah, neli korda sisenesime öises (kell hakaks keskööle lähenema) tuledesäras city-le ledimata navi poolt juhatatavat öömaja. Üllatusena avastasime ühel korral 2-3 realise (kiir)teed möda linna sissesõites ja paremale kaarega mahapöörates nurgatagant sellised augus, autoga sinna sattudes (maanteekiiruselt mahapöörde järel) koheselt järgmisse remonditöökotta suunduks, kui auto põhjapealt liikuma saab. Peale korduvaid ringitiirutamisi valisime visuaalis uhke hotelli, kui väravad avati ja sisehoovis reciptioni-baba tuli siis selgus, et sooja vett netu -- meil suva sest tahtsime süüa-magada. PS! hinnas loomulikult tava-mugavuse puudumine korrektuuri ei teinud.

pilte tjuunin ja lisan varsti...

õhtuks kokku 2209 km ja peen Avto-turist öömaja

[ozzy007]

oijahhh, vaepela on nii vaikne olnud -- aga minuni jõudnud nurinad, et rahvas (eriti vist tripil käinute kaaslased) januneb järje järgi...

igatahes jäime me siis pidama Odessa külje all olevasse peende Avtoturisti öömajja.
Õhtusöögiks pidime kellaaja tõttu kasutama päeval kuskilt ostetud "sala't" -- kahjuks päeval mõnusa pätsina tundunud maitseainetega vääristtaud seapekk oli päevasoojaga muutunud voolavamaks ja leiva peal sai seda panna ainult noaga määrides või pakendi nurga august pressides (samamoodi nagu glasuuri piparkookidele pannakse ) Igatahes väike seltsielu juba rutiinseks muutunud seltskonnas ja lapialla.
Hoolimata sooja vee puudumisest oli koht peen, hommikusöögilauas olid lausa pitslinad ja kristall-klaasid ning ettekandja-neiud olid ka vääga uhkelt riides -- ainus mis üllatas oli menüü. Valikus oli kohvi, mahl, sarvesai, jogust -- mismõttes küsis tedre, kas süüa nagu polegi w!?
Õnneks oli meil kaasas Saaremaa täissuitsuvorst, terav nuga jmt. -- söönuks saime ja sadulasse.
Päevaplaan sisaldas Odessa vaatamisväärsusi...